arhiiv
«    »  «    »
ETKN RLP
REKLAAM
REKLAAM
21. august 1991 Moskvas. Putš on läbi, Valge maja lähedale      maha jäetud tanki juurde kogunenud rahvas tähistab riigipöördekatse läbikukkumist.
1/1

21. august 1991 Moskvas. Putš on läbi, Valge maja lähedale maha jäetud tanki juurde kogunenud rahvas tähistab riigipöördekatse läbikukkumist.

foto: Corbis/Scanpix

foto
http://f3.pmo.ee/f/2011/06/28/646738t9h672a.jpg
http://f3.pmo.ee/f/2011/06/28/646738t11hb02a.jpg
21. august 1991 Moskvas. Putš on läbi, Valge maja lähedale maha jäetud tanki juurde kogunenud rahvas tähistab riigipöördekatse läbikukkumist.
Corbis/Scanpix

20 aastat: pöördekahtlus kerkis Moskvas juba varasuvel 1991

29.06.2011 15:29
Argo Ideon

Kaks kuud enne augustiputši hoiatas Moskva linnapea Gavriil Popov Ameerika saadikut võimupöörde eest, millega Nõukogude Liidu peaministri Valentin Pavlovi ümber kogunenud seltskond pidi varsti Gorbatšovi kukutama. USA diplomaadid asusid palavikuliselt tegevusse, et Kremlile ohust märku anda.



«See on tuhat protsenti võimatu!» ütles NSVLi president Mihhail Gorbatšov Ameerika suursaadikule Jack Matlockile. Gorbatšov lausa naeris ja tema abi Anatoli Tšernjajev – kohtumise kolmas osaline – naeris kaasa.

Oli 20. juuni õhtu 1991, ja natukese aja eest oli Kremlisse helistatud USA saatkonnast Moskvas: suursaadik palub end kiiremas korras vastu võtta, et anda edasi kiireloomuline sõnum president George H. W. Bushilt.
Gorbatšov ütles seda kuuldes «Davai!» ja tema abi teatas ameeriklastele mõni minut hiljem, et saadik võib kohe teele asuda.

Kui Matlock Nõukogude liidri kabinetti sisse astus, tervitas Gorbatšov «seltsimees suursaadikut» ja asus ülevoolavalt kiidusõnu jagama – USA saadiku missioon Moskvas pidi peagi lõppema ja ta tegi juba ettevalmistusi lahkumiseks.

Kuid Jack Matlock tammus kärsitult jalalt jalale, sest mitte lahkumisvisiit polnud tema õhtuse külaskäigu eesmärk. Lõpuks küsis Gorbatšov, miks Bush suursaadiku tema juurde saatis.

«Mister president, -- see on enam kui kuulujutt, kuid siiski mitte kindel informatsioon. Teid tahetakse kõrvaldada, ning see võib juhtuda igal ajal, isegi sellel nädalal.»

Tšernjajevi mulje kohaselt oli Ameerika saadikul ebamugav seda teadet isegi esitada ja õigupoolest ei uskunud diplomaat isegi, mida rääkis – tal endal selliseid andmeid ei olevat.

Bush andis allika välja

Matlock esitab oma memuaarides asja veidi teisiti: kuigi selget kinnitust riigipöördeohule ei olnud, tundus info ikkagi piisavalt tõsine, et sellele tähelepanu pöörata ning Bush vanem leidis, et tuleb Gorbatšovi informeerida.

Tol hetkel ei teadnud Gorbatšov veel, kellelt ameeriklaste info võimalikust putšist pärineb. Kuid see ei jäänud talle kuigi pikalt saladuseks. Peagi leidis aset George Bushi telefonivestlus Mihhail Gorbatšoviga, mille käigus Ameerika president USA diplomaatide allika nagu poolkogemata välja lobises. See oli toonane Moskva linnapea Gavriil Popov.

Suursaadik Matlock oli oma allika ettevaatamatust paljastamisest tõsiselt häiritud. Saadik ise oligi ju see, kelle juurde Popov samal hommikul oli sõitnud ärevat sõnumit tooma.

Venemaa värskelt valitud president Jeltsin oli just lennanud oma esimesele visiidile USAsse. Samal  ajal oli USA saadik Matlock kutsunud mitmeid Moskva poliitikategelasi kella 13-ks enda juurde lõunale.

Popovi esindaja andis ameeriklastele teada, et meer ei saa küll kahjuks lõunal osaleda, aga kohtuks hea meelega saadikuga juba 20. juuni hommikul veidi varem. Vestlus tassikese kohvi juures leidiski aset keskpäeval saadiku residentsi, Spaso House’i mugavas raamatukogus. Kui teenindaja ukse väljastpoolt sulges, võttis Popov jutu käigus paberilehe ja sehkendas sinna venekeelse teate: «Gorbatšovi kõrvaldamiseks on korraldamisel putš. Tuleb informeerida Boriss Nikolajevitši.»

Matlock kirjutas vestlust katkestamata samale lehele: «Saadan teate, aga kes on selle taga?»

Neli vandenõulast

Popov kritseldas juurde neli nime: Pavlov, Krjutškov, Jazov, Lukjanov. Kui saadik oli need läbi lugenud, rebis venelane paberi puruks ja pistis tükid omale tasku.

Gavriil Popov ei julgenud suuliselt oma teadet edastada, sest kartis, et KGB võib isegi residentsis ameeriklasi pealt kuulata. Diplomaat ja linnapea vestlesid katkematult, nii et võimalikule pealtkuulajale pidi jääma mulje harilikust viisakuste vahetusest.

Matlock teatas seejärel pomm­uudise oma ülemustele Washingtonis. Bush pidi andma teate Jeltsinile, suursaadik Matlock sai aga ülesandeks teavitada viivitamatult Gorbatšovi.

Matlock andis samas oma bossidele märku, et keegi peale Jeltsini ei tohiks venelastest teada saada, kellelt teade pärineb. Allika hilisemat väljalobisemist Gorbatšovile nimetab ta oma mälestusteraamatus «amatöörlikuks käitumiseks». See juhtus telefonivestluses, mida KGB kindlasti monitooris.

Ka Gavriil Popov on oma saladuse väljarääkimise pärast Bush vanema peale siiani kuri. Tänavu veebruaris antud usutluses Carnegie mõttekoja esindajale ütles Popov: «President Bush oli olnud CIA juht, seega teadis ta täpipealt, mida ta teeb. Nõukogude ajal oleks mind selle eest maha lastud. Gorbatšov muidugi seda ei teinud.»

Gorbatšovi näpuviibutus

Tõepoolest, eelmiste Nõukogude võimurite ajal ei oleks kindlasti halastatud reeturile, kes ameeriklasi salainfoga varustab. Gorbatšov aga viibutas Popovi suunas lihtsalt näppu. 1991. aasta juulis Bushi Moskva-visiidi ajal tolle auks antud riiklikul õhtusöögil pahandas Mihhail Sergejevitš Moskva linnapeaga: «Miks sa ameeriklastele muinasjutte räägid?» Putšini, mida Popov oli ennustanud, jäi siis veel kolm nädalat.

Augustiputšistide ninamees, toonane NSVLi asepresident Gennadi Janajev mainis Popovi juhtumit 2001. aastal Postimehele antud usutluses. Kadri Liigi intervjuus Janajeviga esitab viimane lugu selliselt, et Gorbatšov olnud plaanitava erakorralise olukorra kehtestamisega vähemalt passiivselt nõus, mille tõendiks just ongi see, et ta sai kõigest varem teada.

Küsimusele Vilniuse sündmustest jaanuaris 1991 reageeris Janajev: «Mihhail Sergejevitš järjekordselt valetab! Kõike ta teadis, ja erakorralisest olukorrast niisamuti. Liiatigi, sellest kanti talle ju lausa ette!» Janajev viitas siinkohal nii USA saadiku külaskäigule Gorbatšovi juurde kui ka samaaegselt riigisekretär James Bakeri poolt NSVLi välisministrile Aleksandr Bessmertnõhhile edasi antud samasisulisele infole.

Janajev väitis, et Popov saanud oma teabe tulevasi putšiste pealt kuulates. «Moskva võimudel oli väga lihtne pealt kuulata ka neid kabinette, mida ei peaks kuulama – KGB juhi, sise- ja kaitseministri omi.»

Gavriil Popov ise oma info päritolu pole avaldanud. Eespool viidatud usutluses ütleb ta: «Mul olid omad allikad, mul olid oma kanalid, mul olid minu sõbrad. Nende kaudu ma sain teada putši ettevalmistamisest mitu kuud enne selle tegelikku toimumist. Kui mul oli olemas enam-vähem täielik pilt, sain ma aru, et löök on tulemas mõne lähema päeva jooksul.»

Vastuoluline tähendus

Seda küll ei juhtunud, samas leiab Popov, et tema hoiatus oli mitmes mõttes otsustav. Kui Bush oli teatanud Gorbatšovile riigipöörde võimalusest, ei saanud Gorbatšov enam isegi näiliselt nendega kaasa minna. Lisaks keeldus Gorbatšov toetamast Valentin Pavlovile lisavolituste andmist, mida Nõukogude valitsusjuht ihkas.

Matlock on Popovi toonase informeerituse ja loo tagajärgede osas mõnevõrra skeptilisem. Ta leiab oma raamatus, et üks kahest – kas tegu oli tol hetkel valehäirega, või olid tal täpsed teated plaanidest, mis lihtsalt lükati paremat aega ootama. Matlocki hinnang, kas Popovi teade aitas kaasa tegeliku putši läbikukkumisele on: «Võib-olla.»

Tegeliku putši ajal olnud aga Popov putšistide nimekirjas üks esimesi, kes tulnuks arreteerida, kirjutab endine USA saadik. Linnapea saatus olnuks putši õnnestumisel ilmselt ette määratud.

20. augustil 1991. esines Moskva linnapea Popov Valge maja juures miitingul, öösel varjus aga putši eest Venemaa parlamendi «Valgesse majja», kus olid ka Jeltsin ja toona Moskva linnavõimus kõrgel kohal asunud Juri Lužkov. Toonase Jeltsini ihukaitseülema Aleksandr Koržakovi meenutustes Popovi toonase ülalpidamise kohta häid sõnu ei leidu: Koržakov väitis, et hoolimata viina- ja konjakijoomisest ei jäänud Valge maja kaitsjatest keegi täis – ainult ühe erandiga. Jeltsini ihukaitsejuht meenutab siinkohal üksikasjalikult, keda tähtsatest varjuletulnuist pidi kahe mehega ära tassima ja kelle järel puhastamise pärast olnud koristajad vihased.

Sealjuures meenutab Koržakov ka varasemaid külaskäike koos Jeltsiniga Popovi suvilasse, kus valitsenud tagavarade küllus ning kus ta esimest korda elus Metaxat oli proovida saanud. Boriss Jeltsini jaoks lahjendatud seda siiski šampanjaga.

Võinuks olla juuniputš?

Kas augustiputš või midagi sarnast ikka tegelikult juba juunis 1991 plaanis oli, selle kohta päris lõplikku kindlust polegi. Ühe võimaliku tõlgenduse kohaselt oli sama seltskonna esialgne plaan võtta võim toetajate kaudu Nõukogude Liidu ülemnõukogus. Üks peaputšistidest Valentin Pavlov puudutas seda teemat raamatus «Peaminister» avaldatud vestluses Edgar Savisaarega. Jutt käib juuni keskel 1991 toimunud ülemnõukogu istungist ja Pavlov teeb etteheiteid ajakirjandusele, kes tema sealseid ettepanekuid pöördekatsena kujutanud.

Pavlov: «See, mis toimus augustis, ei erinenud millegi poolest juunis toimunust. Ka juunis teadis Gorbatšov, et me esineme ülemnõukogus, ega reageerinud sellele kuidagi.»

Valentin Pavlov nõudis presidendilt volituste juurdeandmist peaministrile ja majandusliku eriolukorra kuulutamist. Tema nõudmised ei jõudnud aga hääletusele ja sumbusid N Liidu ülemnõukogu poliitiliste voolude vastuoludesse.

Teise augustiputši peaorganisaatori, KGB juhi Vladimir Krjutškovi mälestused annavad tunnistust, et Gorbatšovi ja Pavlovi suhted jäid ka pärast seda intsidenti keerulisteks. Juulis 1991 oli Krjutškov parajasti Gorbatšovi juures, kui viimasele helistas Pavlov ja nõudis aru üleliiduliste maksude säilitamise kohta. Gorbatšov rahustanud Pavlovit, et need säilivad ja selles küsimuses tema järele ei anna. Krjutškovi väitel oli tegu Gorbatšovi poolt selge pettusega, sest Moskvas ettevalmistatavas Nõukogude Liidu uues liiduleppe projektis oli ette nähtud nende maksude kooskõlastamine liiduvabariikidega.
Pavlov suri 2003, Krjutškov 2007. aastal.

Otsused objektil ABC

Gorbatšovi ettevalmistatav liidulepe on tagantjärele olnud põhilisi ajendeid, mida putšistid nimetasid oma sammude mootorina. See dokument pidi avatama allkirjastamiseks

20. augustil, ning väidetavalt lekkis tekst enne «õiget» aega ajalehele Moskovskije Novosti. Putšistid said aru, et pärast seda lepingut lakkab N Liit senisel kujul olemast – ning otsustasid tegutseda. Taustal olid ka kõik muud Nõukogude Liitu tabanud hädad ja vanameelsete soovimatus isegi suhteliselt väheste muutustega kaasa minna.

Balti riigid ei oleks sellele leppele nagunii allkirja andnud, kuid putšistid pidasid eelseisvat reformi  kõige kokkuvarisemiseks. 17. augustil kogunes nende seltskond «objektil ABC», KGB luksushotellis Moskva edelaosas. Otsustati saata delegatsioon Krimmi puhkusele sõitnud Gorbatšovi juurde eriolukorra väljakuulutamiseks, Gorbatšov aga ei nõustunud ja isoleeriti. 18. augusti õhtul kogunesid vandenõulased Kremlis, et upitada Janajev presidendi kohusetäitjaks ja moodustada Riiklik erakorralise olukorra komitee (GKTšP).

See pöördus järgmisel hommikul rahva poole: «Meie suure kodumaa kohale on tõusnud surmaoht! M. Gorbatšovi algatusel käivitatud reformipoliitika on mitmetel põhjustel jõudnud tupikusse.»

Venemaa president Boriss Jeltsin koos teiste Vene juhtidega tegi juba 19. augusti varahommikul avalduse, milles ütles: «Ööl vastu 19. augustit 1991 on kõrvaldatud võimult riigi seaduslikult valitud president. Ükskõik milliste põhjustega seda kõrvaldamist ei õigustataks, on meil tegu parempoolse, reaktsioonilise, konstitutsioonivastase pöördega.»

Putšistide loid tegutsemine andis trumbid Jeltsinile. Kahe päevaga oli vandenõu läbi kukkunud. 20. augustil 1991 kasutas Eesti ära tekkinud olukorra ja kuulutas välja iseseisvuse taastamise.

Kasutatud allikaid:
• Matlock, Jack F., Jr. Autopsy on an Empire. New York, 1995
• Анатолий Черняев. 1991 год: Дневник помощника президента СССР, 1997
• Александр Коржаков. Борис Ельцин: От рассвета до заката. Moskva, 1997
• Владимир Крючков. Личное дело. Три дня и вся жизнь. Moskva, 2001
• Путч. Хроника тревожных дней. Dokumendikogumik. Moskva, 1991
• Обращение к Советскому народу. Государственный комитет по чрезвычайному положению в СССР. Pravda, 20. august 1991.
Postimees ootab iseseisvuse taastamisest 20 aasta möödumise puhul lugejate meenutusi ja pilte teemal «Minu aasta 1991».

----------------------------------------------------------------------

Riigipöördekatse kulg

• 20. juuni – Moskva linnapea Gavriil Popov hoiatab salaja USA saadikut, et ettevalmistamisel on riigipööre Gorbatšovi kõrvaldamiseks. Ta nimetab õigesti nelja hilisema putšisti nimed. USA president Bush otsustab hoiatada samal päeval Gorbatšovi, kes küll tänab, aga naerab selle info välja.
• 17. augusti õhtu. Putšistide tuumik koguneb KGB objektil ABC. Arutatakse majandus- ja poliitilist olukorda N Liidus ja seda, kuidas vältida Gorbatšovi liiduleppe eelseisvat sõlmimist 20. augustil. Otsustatakse saata Gorbatšovi juurde Krimmi delegatsioon, veenmaks teda välja kuulutama eriolukorda.
• 18. augustil kl 17. Krimmi lennanud putšistide delegatsioon kohtub Forosis Gorbatšoviga ning saab eitava vastuse erakorralise seisukorra väljakuulutamise kohta. Gorbatšovi sidevahendid lülitatakse välja.

• 18. augustil kl 20. Putšistid kohtuvad Kremlis. N Liidu asepresidenti Janajevit veendakse astuma presidendi ülesannetesse.

• 19. augustil kl 4. KGB väed blokeerivad Gorbatšovi suvila Krimmis, samuti blokeeritakse tema lennuk TU-134 ja helikopter lähedasel lennuväljal. Käsu selleks annab õhukaitse staabiülem kindralpolkovnik Maltsev.
• 19. augustil kl 6. Massiteabevahendid levitavad infot, et Gorbatšov ei saa tervislikel põhjustel presidendi ülesandeid täita ja võim läheb Janajevile. Moodustatud on Riiklik erakorralise olukorra komitee (GKTšP) ja välja on kuulutatud eriolukord.

• 19. august kl 9. Venemaa president Boriss Jeltsin teeb avalduse, mis kuulutab Gorbatšovi võimult kõrvaldamise põhiseadusvastaseks riigipöördeks ja kutsub elanikke sellele vastulööki andma. Jeltsin saabub Vene parlamendi «Valgesse majja» ja ronib tankile, et GKTšP tegevus avalikult seadusvastaseks kuulutada. Rahvas koguneb Valge maja kaitsele.
• 19. augusti õhtu. GKTšP liikmed annavad segase pressikonverentsi. Gennadi Janajevil värisevad nähtavalt käed.

• 20. august. Olukord on pinev, GKTšP käsul hakkab armee ette valmistama Jeltsini Valge maja ründamist Moskvas.

• 21. august kl 1.10 Valge maja lähedal kokkupõrked armeejõududega, kolm noormeest saab surma. Vahetut rünnakut Valgele majale siiski ei toimu. Jeltsin lükkab tagasi oma ihukaitse ettepaneku varjuda Ameerika saatkonda ja veedab ärevaimad tunnid maja keldris.

• 21. augusti varahommik. Taibanud läbikukkumist, annab putšist Jazov vägedele käsu Moskvast lahkuda.

• 21. augusti pärastlõuna. Putšistide uus delegatsioon lendab Gorbatšovi juurde Krimmi, viimane ei võta neid vastu. Gorbatšovil taastatakse tema nõudmisel side.
• 21. augustil kl 19. Vene asepresident Rutskoi maandub Krimmis. Gorbatšov sõidab temaga veidi hiljem tagasi Moskvasse.

• 22. august. Gorbatšov saabub Moskvasse. Putšistid võetakse üksteise järel kinni, siseminister Boriss Pugo laseb end maha. Putš on läbi.

Jaga |

Allikas: http://20aastat.postimees.ee/?id=483498

REKLAAM
KOMMENTEERI

NB! Vaata kommenteerimise tingimusi!
REKLAAM
REKLAAM